Lauaorganisaator

Uhh, kole sõna. Samas, ei ole tema kohta ka paremat eestikeelset sõna. On ta ju midagi enamat kui pliiatsitops. Kes oskab ta kohta head sõna öelda, andke aga kommentaaridesse teada :)

Antud organisaatori töötuba toimus juba detsembris, aga seal jäid topsid pooleli. Väga ajamahukas töö. Kõigepealt teed papist toorikud valmis, siis katad paberiga/tapeediga ja lõppeks veel ilupaberiga.
Töötoa juhendajaks Mari Jundas.

Ja nii juhtub siis, kui emme vahepeal ära käib.

Õlakott

Elas kord seitsme maa ja mere taga üks kott, kes nägi välja selline. Valge klapiga, must õlakott. Tema teised õed-vennad olid ilusad värvilised, mustrilised, moodsad ja popid. Aga sellist igavat must-valget kotti ei tahtnud keegi. Kõik kiusad ja norisid teda tema ilmetu välimuse pärast.
Kott oli selle kõige tõttu väga õnnetu ja läks laia maailma õnne otsima.

Ühel ilusal päeval nägi üks poiss seda kotti, võttis ta kaasa ja näitas oma emale. Tema ema oli isetegija. Õnneks oli emal palju värve ja pintsleid. Poiss palus emal kotile mustreid ja värve lisada. Ema töötas ööd ja päevad, kuni sai lõpuks valmis sellise koti. Kott oli väga õnnelik, poiss oli väga õnnelik. Ja  nii elavad nad õnnelikult koos tänapäevani.

 

Oi, kuidas mulle meeldivad õnnelikud lõpud !

Keraamika

Aasta lõpus käisin veel keraamika töötoas. Saviga olen enne seda ühel korral kokku puutunud. Esimese korra tulemused ei kannata eetrivalgust.
Seekordsed tulemused julgen siiski avaldada. Tegu siis piparkoogivormidega tehtud südametega, millest pidid tegelikult saama kuuseehted. Aga said hoopis seinakaunistused. Minu roosi-romantilisse magamistuppa ideaalsed...

Olge armsad!

2017