Ma olin temast mööda vaadanud nii palju kordi. Sama palju kordi olen tast niisama mööda astunud. Aga nüüd äkki vaatasin ja imestasin: " Ohoo, mis kena karbike!"
Nii leidiski karp tee garaažist tuppa. Ta oli muidugi aastatepikkusest niiskuse ja tolmu käes vedelemisest kõvasti määrdunud. Pesin ta puhtaks. Ja karbi kaane alla ilmus isa nimi, isa käega kirjutatud... See oli isa karp, ja teades tema näpuosavust ja meisterdamishimu, julgen arvata, et karp on isa enda tehtud.
Seda enam olin nüüd kindel, et soovin ta üles tuunida, ning leida talle koht oma toas.
Jahhh, ma olen rahul ja ma arvan, issi seal kõrgel pilvede peal on samuti minuga rahul.
Väga ilus! Mul on ka üks sarnane puidust kast, ainult kaas käib hingedega, vanaema pärandus. Esimese hooga mõtlesin ka tuunida, aga kõik soovitasid jätta nii nagu on.
VastaKustutaTere Malle ja aitäh!😃
VastaKustuta